Thursday, September 29, 2016

Kõrvitsapüree

Mul on selline tunne, et see hoidistamine ei lõpe mitte kunagi, pidevalt on ikka miskit head õuest korjata ja tahaks kuidagi teda ka pimedal ajal süüa. Ahnus ei lase laisk olla, meil sahver pungil aga eks neid häid hoidiseid mahub ka palju. Kõrvits on mõnus köögivili, saab kasutada nii soolastes kui magusates toitudes, üksi on ta pisut imal, kuid see annabki võimaluse talle igasuguseid põnevaid maitseid juurde anda. Seega otsustasin see aasta teha kõrvitsapüreed, sest saab ära kasutada peaaegu terve kõrvitsa.

Vaja on:
kõrvitsat
pisut soola

Kõigepealt ahi kuuma 180-190 kraadini. Kui on oma kodu-kõrvits, siis lihtsalt ta ära pesta, tükkideks, sisu-seemned välja ja ahjupannile küpsema. Kui on kuskilt kahtlasest kohast (loe: mitte eestimaalt), siis ma ei soovita neid koori süüa, aga eks igaüks ise otsustab seda :). Ja kindlasti kuivatada ära kõrvitsaseemned, mõnus hiljem näkitseda.
Lõikasin tükid suhteliselt suured. Raputasin igale tükile ka pisut soola. Ahjus oli ta mul umbes 45 minutit, kui see aeg täis on, siis keerasin ahjukuumuse nulli ja jätsin nad ahju jahtuma.




Kui nad on pisut jahtunud, tõstsin ma nad kannmikserisse ja lasin püreeks. Peale jätsin koore mis lisab kollasele kõrvitsale lõbusaid oraanžikaid tükikesi. Mul on kõrvitsasordiga vedanud, ei pidanud lisama vett, mõni sort on kuivem, siis tuleks tilgake vett ka lisada, muidu mikser lihtsalt ei hakka tööle.
Siis pole muud kui purgid ja kaaned 100 kraadi juurde sooja, kuum püree sisse, kaaned tugevalt kinni ja valmis ta ongi. Kuna püree on paks, siis ettevaatust keetmisel, ta on nagu kuum laava mis igale poole pritsib, kindlasti kaane all keeta. Ja püree purgis ei säili niikaua kui sügavkülmas, sest ta ikka tahab käärima minna (säilib purgis, külmkapis paar nädalat). Nii et kes plaanib püreed paari kuu pärast alles tarbida, peaks kindlalt panema karbiga sügavkülma.

Kõrvitsapüreed saab kasutada täitsa naturaalse toiduvärvina, saab segada pärmitaignasse/muretaignasse, tulevad kuldkollased küpsetised, ilma igasuguse keemiata. Need kes kõrvitsat ei salli, ei pea kartma, kuna ta maitse on nii neutraalne.
Edukalt saab ka teda panna erinevatesse keeksidesse (http://maaneiu.blogspot.com.ee/2016/10/mahlane-korvitsakeeks.html), kuhu seetõttu kulub vähem suhkrut ja võid.
Kindlasti igasugused riisitoidud, pastad, supid. Ühesõnaga kui ta on olemas, siis kasutust leiab talle kindlasti :).

Pihlakaželee & pihlakasiirup

Kuna oli väga hea pihlaka aasta, siis ei olnud see aasta mahti teda puu otsa lindudele jätta. Ta on üpriski mõrkjas mari, et niisama kobarat sööma ei kipu, kui siis paar marjakest. Igatahes see aasta me katsetasime želee tegemist, esimene kord tuli välja, teine kord mitte. Põhjus oli marjade küpsusastmes, esimene kord olid marjad pool-küpsed ja pektiinirikkad, teine kord oli nad täiesti valminud ja tee või tina, ei muutu želeeks (no ehk oleks muutunud kui oleks veel paar tundi keetnud, aga siis oleks ta olnud liiga magus, et poleks süüa kõlvanud). Ei hakanud ka mingit keemikut mängima, vaid jätsime ta siirupiks, maitsev on ta niikuinii.

Tegumood on mõlemil täpselt sama, erinevad ainult kogused.

Vaja on:
Želee
2 kg marju
1 l vett
2 kg suhkurt

Vaja on:
Siirup
3 kg marju
1,5 l vett
1,5 kg suhkrut

Kõigepealt tuleks marjad ära korjata, ära puhastada ning panna sügavkülma. See aitab vähendada mõrkjat maiku ja tuleb ka paremini mahl välja.
Võib tule maha keerata, piisavalt pehmed
Võib hakata kurnama
Siis võtta sulama ja kui on marjad täiesti sulanud panna potti ja peale nii palju vett kui vaja. Tuleks keeta niikaua kuni marjad on pehmed (ei lähe nii ruttu kui sõstardega, aega ikka kulub pisut). Siis kui on marjad pehmed, keerad tule alt ära aga jätad poti sinna peale seisma, umbes paariks-kolmeks tunniks, kuni marjad on alla langenud ja mahl peal. Kui tahad selget lõpptulemust, ilma viljalihata, tuleks marjad kurnata läbi kahekordse marli, julgelt võib ka peale suruda, kuna naljalt sealt midagi peale mahla välja ei tule. Siis saadud mahl uuesti keema lasta, esimene vaht riisuda, lisada suhkur ja keeta. Oleneb siis mida, želeed keetsime niikaua, kuni tekkis selline tumepunane värv ja suhteliselt tihke konsistents, nagu hakkas hanguma kulbi külge. Siirupiga läks lihtsamalt, lihtsalt oli vaja pisut keeta ja valmis ta oligi.

Kuna pihlakal oli ülipõnev maitse, sobib ta nii soolase kui magusa toidu juurde. Želeed oleme söönud uluki- ja lambalihaga ning vanemate juustude juurde. Siirupit võib veega lahjendada ja niisama juua, või panna koogivahele/peale/sisse :)



Väga vitamiinide ja mineraaliderikkad marjad mis aitavad saja erineva häda vastu :)



Sunday, September 25, 2016

Rebitud metssealiha õunakastmes + kodune pasta

Kuna on juba käes sügisandide aeg, siis tuleb neid jõudsasti kasutada. Tegelikult sain mina oma õunakoguse kahe õunapuu peale kokku, ühesõnaga on meist see õunauputus kaarega mööda läinud. Õunad annavad ulukilihale (või ka tavalisele koduseale) juurde sellist hapukust ja mõnusat puuviljast mekki. Juurde tegin ise pastataigna ja neist siis pikad tagliatelled, mis selles mõnusa kastme endasse imevad. Ahjus oli ta mul umbes 4,5 h (kuna liikuv ja sitke lihas), nii et pikalt tuleb ette planeerida kui seda teha, kuna ruttu teda ei saa. Tegin ka suurema koguse, ühe osa segasin pastaga aga järelejäänud liha ja kastme kõrvale keedan teine päev lihtsalt kartulit, või panen salatisse või võileiva peale, või teen suppi, valikuid kui palju :).

Vaja on:
Metssea esijalg
sool;pipar
õli
peotäis rosmariini
1 terve küüslaugu kobar (4 küünt hakitult lihale, ülejäänud tervelt potti)
4 porgandit
4 sibulat
5 õuna (kasutasin tellissaart)
1 kuiv kodumaine õunasiider 0,33 l
1 purk kodust tomatipastat + purgi loputusvesi
peotäis tüümiani
Pasta:
3 muna
300 g durumnisujahu (kõvem kui tavaline nisujahu)
sool
(munade suurusest oleneb, kas on vaja vett või mitte, kuna mul on kodumunad, siis nende suurus on nagu jumal juhatab, ning mul tavaliselt läheb ka mõnda tilka vett vaja)

Rosmariin, küüslauk, sool, pipar
Kõigepealt tuleb marineerima panna liha, võib ka päev ette teha, mida rohkem tal aega maitsestuda on, seda parem on lõpptulemus. Lõikasin lihale sälgud, et saaks hakitud küüslaugu ja rosmariini lihale pragudesse suruda. Panin ka heldelt soola ja pipart. Vahepeal ahi 160-170 kraadi juurde kuuma. Siis proovisin teda nii palju praadida kui võimalik (väga hästi ei õnnestunud, kuna tükk on ebasümmeetriline ja suur, pisut värvi sai ikka peale).

Kuivas õunasiidris õunad
Siis kui on küljed praetud, panen ta ahjupotti valmis. Siis järgmisena lõikan suured porganditükid ja praen nad samal pannil, rasvainet juurde lisamata, et röstiks, pisut pruunjas-musta värvi peale ja tõstan ahjupotti liha peale. Järgmisena praen samal pannil (rasvainet lisamata) suured sibula tükid (väikseks hakkimisel ma ei näe pointi) ja terved küüslauguküüned. Samuti pisut pruunjas-musta värvi peale, aga vaata et ära ei kärssa ja ka nemad ahjupotti liha ja porgandi juurde. Siis viimasena tükeldatud õunad, millel võtsin ainult südamed välja, kui on mingi kahtlasest kohast (loe: mitte eestimaised õunad) siis tuleks ka kindlalt neid koorida. Kui õuntel on ka peal mõnusalt värvi, siis lisasin sinna pannile juurde siidri, lasin pisut podiseda ja lisasin ka nemad ahjupotti.
Kõik potis ja ahju
Kuid lihatükk on suur ja pole üleni vedelikuga kaetud, panen ka oma kodust tomatipastat (http://maaneiu.blogspot.com.ee/2016/07/tomatipastatomatimahl.html) ühe purgi täie ja selle loputusvee ka. Ikka on pisut vähe, siis ma loputasin ära selle anuma, kus ma seda liha marineerisin, pisut küüslauku ja soola on seal peal, seega loputan selle veega ja lisan ahjupotti, nüüd on vedelikku piisavalt ja liha on üleni kaetud. Jesssss. Viimasena panin peale peotäie tüümiani, mille ma paari tunni möödudes ära võtsin, kuna need puitunud varred on hiljem väga ebamugavad toidus.
Ja ahju ta läkski.

Põhimõtteliselt on vaba aeg, vahepeal ikka maitsta, saab juurde lisada soola ja pipart, aga muidu saab muid asju teha. Mina jõudsin vahepeal sauna valmis kütta ja seal ka ära käia. :)

Pasta tegemiseks tuleb arvestada umbes 40 min. (http://maaneiu.blogspot.com.ee/2016/02/kodune-pastatainas.html) Kõigepealt siis kaaluda välja jahu, teha keskele süvend ja lüüa sinna kolm muna. Siis kahvliga kloppida mune, järjest võttes juurde külgedelt jahu. Kui on selline puderjas mass, lüüa kauss ümber tööpinnale ja hakata tainast sõtkuma. Mina teen pastat pidevalt käsitsi, loomulikult saab ka masinaga, aga siis kaob mul see tunnetus ja ma ei oska enam. Käsitsi tehes tunned struktuuri paranemist ja millal on ta valmis, saad ka käelihastele trenni, sest kerge see 15 min sõtkumist ei ole. Siis kilesse ja külmkappi puhkama, 15-20 minutiks.
Ma ajastasin nii, et mu rebitav liha oli juba valmis saanud, siis võtsin pastamasina ja hakkasin rullima. Rullimisel tuleb kasutada pisut jahu nii masinasse kui ka tööpinnale. Kui tagliatelle on välja rullitud, tuleks ka tema jahuga läbi tõsta, et ta ei kleepuks omavahel kokku.
Vee ma panin keema siis, kui ma pastataigna külmikust välja võtsin. Siis kui on kõik välja rullitud ja lõigatud, saab kohe ära keeta. Pasta valmis keetmiseks kulub umbes 2-3 minutit.
4,5 h ahjus olnud

Kergesti rebitav liha ja imemaitsev kaste

















Siis rebida liha, segada kastmega, panna juurde tagliatelle ja läbi segada. Kaste oleks võib olla võinud olla paksem, aga kuna seda küpseliha lõhna oli juba viimased paar tundi toas tunda, siis ei jõudnud keegi oodata et veel kastet redutseerida lasta. Kelle ei meeldi kastmes suured porgandi ja sibulatükid, võivad ju välja nad kurnata, aga minu arust on need küpsenud köögiviljad seal veel ERITI head, nii et ma ei kurna midagi :).















Tuesday, September 20, 2016

Paneeritud kohafilee

Koha on väga mõnus, mitte liiga rasvane valge kala. Saime värsket koha ja minu arust tervet kala osta on mõistlik, me kasutame ära kõik (va soomused ja soolikad, ilmselgelt). Pead ja selgrood paneme kotti ja sügavkülma, hea puljongit teha (puljongikuubikud sakivad) ning sabadega maiustavad koerad. Fileedest teeme seda kaunist rooga.

Vaja on:
kohafileed
jahu
2 muna + pisut vett
riivsaia
peotäis meelepäraseid ürte (kasutasin tüümiani, piparrohtu ja tilliseemneid)
sool;pipar
või
õli

Meie arust sobis siia mõnus sinepine dipikaste, milleks on vaja:
pool paki hapukoort 10 %
2-3 tl dijoni sinepit
sool;pipar
värsket tilli

Kui ostad juba fileeritud kala, siis saad kohe tegutsema hakata, mina fileerisin kalad ise, mõni tuli paremini välja, mõni halvemini :D.
Paneeringu liin
Siis ehita endale selline liin esimesse kaussi kala, siis jahu, siis lahtiklopitud muna ja pisut vett ning viimasesse kaussi riivsai ja hakitud ürdid (nad annavad kalale väga palju maitsenüanssi juurde). Soola ja pipart lisasin ma kohe kalale, munasegusse ja riivasaia hulka, aga muidugi pisut, sest hiljem saab juurde panna. Ja siis midagi muud kui liin tööle.





Kui kõik on paneeritud siis tuleb hakata praadima. Kuna koha ei ole rasvane, siis mina otsustasin teda praadida rohkes võis, kuhu lisasin ka õli (või üksi läheb kiirelt kärssama). Või annab sellele ürdisele paneeringule veel hõrguma meki. Praadimise ajal lisasin ka kaane, siis tõmbab kuumus kiiremalt läbi. Kui on mõnus pruun siis teine külg ka pruuniks ja valmis ta ongi.
Dipika tegemine käib ka välkkiirelt, kõik koostisosad omavahel kokku ja valmis. Mõnus on pealt krõbedat, seest mahlast kalatükikest dipi sisse kasta ja ära süüa.





Wednesday, September 7, 2016

"Vale kirsimahl" ehk

Aroonia-ebaküdoonia-kirsilehe mahl. Aroonia põõsas oli see aasta marja-kobaratest lookas, ebaküdooniaid (meie põhjamaa-sidrun) nii palju polnud kui mõni aasta aga sain ikka paraja koguse ning kirsilehed, mis niikuinii sügise saabudes maha langevad. Kõik panna potti ja ongi olemas mahl, mis on pungil vitamiinidest. Talvel mulle näiteks ei meeldi juua heledaid mahlu (õunamahl), aga isegi lausa isutab selliste tumedate järgi, sest talvel on vaja toidust ja joogist saada topelt-toetust, et püsida terve ja rõõmus :).

Vaja on:
kaks kolmandikku arooniaid
ebaküdooniaid
paar peotäit kirsilehti
vett
pisut suhkrut



Koguseliselt tuleb teha täpselt nii nagu põõsa otsas on, ei viitsi ega taha grammilise täpsusega teha. Arooniaid korjasin kääridega kobaraid  naksates, siis ei läinud marjad käes puruks ja käed jäid ka puhtad. Ebaküdooniad lihtsalt viilutasin ja lisasin potti.

Kirsilehed panin tervelt.
Siis ma lisasin vett, nii palju et näha pole, aga kui rusika jätad marjade peale ja sõrme lükkad marjadest läbi, siis tunned vett, see oli minu jaoks paras kogus.
Lisatud vesi, mida ei näe aga sõrmega saab katsuda :)
Siis pliidile ja keema, umbes 20 lasin podiseda, keerasin tule kinni ja panin kaane peal ja jätsin seisma. Mul läks tegelikult tegemise-isu üle, nii et ma lasin lausa öö läbi seista tal omas mahlas. Kellel isu üle ei lähe, siis piisab 3-4 tunnist kui mahl välja tuleb. Kuna aroonial on selline spetsiifiline mõrkjas maik, siis mahla välja kurnates, ei ole mõistlik marju puruks teha, siis see kibedus jääb marjade sisse ja mahl jääb ise mõnus (kuid ikkagi spetsiifiline). Ütleme nii, et laste lemmik see mahl ei ole (ka mulle see lapsepõlves ei maitsenud).
Kui on mahl välja kurnatud, siis tuleb lasta segul keema minna, panna pisut suhkrut, purgid 100 kraadi juurde ahju kuumenema ja siis kuum mahl kuuma purki ja valmis ta ongi.


Isetehtud mahlad oma aias kasvavatest viljadest on lihtsalt NIIII head, et ma tunnen kõigile neile kaasa, kellel seda võimalust pole ja kes peavad/tahavad osta poemahlu (kus on ainult sees värviline suhkru-vesi). :)
Eraldame marjad mahlast




Monday, September 5, 2016

Tuunikala steik + kookosriis + vürtsikas kaste

Enamus inimesi on tuunikala näinud ja söönud ainult konservist, häda pole sellel midagi, kuid sinna konservi pannakse need tükid, mis fileedesse ei kõlba, ehk siis teisejärgulised tükid. Minul on vahest vedanud ja oleme saanud jahutatud tuunikala osta otse neilt kes seda kala poodidesse ja restoranidesse edasi müüvad. Värskus on kala juures ülioluline, kuna see peljatud kalalõhn puudub värske kala juures täielikult. Ma olen seda sama rooga teinud vist juba paar aastat ja see on selline kombo mis meie pere jaoks toimib ja on ülimaitsev ka.

Vaja on:
2 tuunikala fileed
musti ja valgeid seesamiseemneid
1 kookospiim
kookospiima purgi täis riisi
kookospiima purgi täis vett
Kastmeks:
1 tšilli
pöidlasuurune ingver
2 spl sojakastet
1 spl kalakastet
2 tl suhkrut
poole laimi mahl
pisut vett

rohelist sibulat või murulauku kaunistuseks

Valmis kaste
Kõigepealt ma teen valmis kastme, et maitsed jõuaksid seguneda. Selleks ma hakin tšilli ja ingveri (kui ingverikoor on sile ja ilus, pole vaja teda koorida, pidi olema diureetiline toime, nii et kasulik), keda häirib, koorigu aga ära. Siis ma lisan kaussi, soja, kalakastme, suhkru, laimi mahla ja pisut vett. Segan nii kaua kuni suhkur on lahustunud ja enam ei krigise vastu kaussi. Siis jätan ta seisma.

Liigun edasi riisi juurde. See on alati toimiv riisikeetmise viis, kuid tal jääb pisut magus alatoon, tänu kookospiimale, mis meile sobib ja siia roale, kuna kaste on soolakas-vürtsikas ja pärast toimivad omavahel ülihästi. Ühesõnaga see riis sobib eriti hästi vürtsikate roogade juurde, mahendab ja tasakaalustab.
Lisan siis kookospiima kastrulisse, panen selle sama purgi täis riisi ja veel sama purgi täis vett, kõik kastrulisse ja keema. Ilma kaaneta!

Kuni riis keeb, liigun edasi tuunikala juurde. Praadides ta muutub selliseks hallikaks, mis ei ole minu arust väga ahvatlev, selleks ma katan ta küljed mustade ja valgete seesamiseemnetega, mis annavad ilusa värvi ja ka maitset juurde. Lisan seemnetele ka pisut soola, keerutan lihatükid seal läbi ja jätan seisma.
Seemnetega kaetud fileed
Panen panni kuuma, lisan ka pisut õli. Kui pann on kuum, siis lisan tuunikala steigi ja praen üheltpoolt 2 min ja teiseltpoolt 2 min, see aeg oleneb tüki paksusest, siis selle ajaga jääb ta piisavalt küpsenuks keskelt (minu jaoks). Siis tõstan ta taldrikule puhkama.

Selleks ajaks peaks riis olema valmis, mina tõstan ta tavaliselt tulelt ära siis kui ta on veel pisut vedel, kuna järelküpsemine toimub edasi ja kui seda vedeliku pole, siis jääb riis kuivaks. Mulle meeldib see riisikeetmis viis ka seetõttu, et ei pea kurnama midagi, jess :D. Mu ühes eelmises postituses on ka pildid riisikeetmisest: http://maaneiu.blogspot.com.ee/2016/02/kookoskastmes-kana-kookosriis.html

Siis polegi muud kunsti, kui kõik lauale tõsta, riis, kaste ja tuunikala ning lasta igalühel endale kausitäis sättida, kes tahab rohkem kala, rohkem riisi, vähem kastet, mida iganes, see võimalus ise valida on väga mugav :).



Suvikõrvitsa frittata

Frittata on Itaalia munaroog, sarnane omlettile või ilma taignakoorikuta quiche-ile. Praegu on meil küll suvikõrvitsaid ülearu, ei jõua nii ruttu süüa kui nad kasvavad. Frittatat on kerge ja kiire valmistada ning tulemus ei jää alla pitsadele või quiche-idele, sinna sisse saad panna kõike mida süda ihkab või ülejäägid külmkapist. Kõige olulisem on maitsestus, mage muna-suvikõrvitsa segu ei kõla eriti ahvatlevalt. Minu versioon külmkapi ülejääkidest ja põllu pealt tuli selline.

Vaja on:
külmkapi lihajäägid (pisut peekonit, salaamit, sinki)
3 küüslauguküünt
1 pisem sibul
peotäis lehtpeedi lehti
1 suuur suvikõrvits 
5 muna
pisut piima
sool;pipar
värskeid ürte (tüümian, oregano)

Kõigepealt hakin oma lihatükikesed ära, siis hakin küüslaugu ja sibula ka. Praen nad kõik koos pannil läbi.

Lihad, sibul, küüslauk


Lisan lehtpeeti järgmisena, kuna ta lehed ei ole enam nii pehmed kui suvel, siis tahavad saada pisut kauemat kuuma (muidu oleks ma nad hiljem lisanud). Närtsitan lehed ära.


Lisatud lehtpeet











Järgmisena lisan suhteliselt suurelt hakitud suvikõrvitsa kuubikud, kui nad pisemaks lõigata, siis ajavad nad rutem oma vee välja ja jäävad lödid. Siis praen kõik selle segu läbi, et suvikõrvits saaks ka kuuma. Lisan vahepeal soola ja pipart.




Lisatud suvikõrvits




Lisatud muna-piima segu






Ja siis asun munasegu juurde. Selleks ma lausa mikserdasin munad (tavaliselt ma löön kahvliga vahtu, aga siin toidus on oluline mida õhulisemalt klopitud munad, seda parem lõpptulemus). Siis maitsestasin jälle soola ja pipraga ning lisasin ka sortsu piima.
Panni suurus on oluline, need sobivad vahekorrad tuleb ise välja nuputada.
Siis kallan munasegu suvikõrvitsa segule, keeran tuld väiksemaks, kaas peale ja las küpseb. Aega kulus umbes 15 min. Mõni paneb frittata ahju, mõni praeb mõlemalt poolt, igasuguseid variante on. Mina lasen rahulikult kaane all valmis saada. Sel ajal kui frittata küpseb, korjan õuest ürte ja võtsin kaunistuseks ka suvikõrvitsaõie (suve hakul poleks olnud südant ära võtta mõnda õit, aga nüüd kui neid suvikõrvitsaid aina vohab, pole kurb mõnda õit tuppa võtta).


Valmissaamist saab piiluda äärte alt, kui ta on kuldne või pruunikas ja pealt enam ei võbele, siis on suur tõenäosus et ta on valmis. Kui tahad võib ka panni pealt serveerida, mina otsustasin ta ümber keerata, selleks võtsin suurema aluse, surusin vastu panni, kiire ümberpööre ja väljas ta oligi. Ja alles siis ma lisasin oma värsked ürdid, kuna muidu läbi keedes/küpsedes kaotavad nad oma kasulikkuse.



Mida väiksem suvikõrvits seda maitsvam, pehmem ja kasulikum. Aga nagu näha, on ka meil mõni lehe alla peitu jäänud ja suureks veninud. :)



Thursday, September 1, 2016

Küpsetatud õunamagustoit

Tegelikult ma päris õiget nime sellele toidule panna ei oska, ta ei ole päris kook, ega tagurpidi kook, ega õunapirukas aga samas on ta juba nii palju kiita saanud, et ma pean ta ka siia üles panema. Loomulikult on praegu ka õuna-aeg, kuigi me peame nillima teistelt õunu, kuna enda õunapuude otsas on mõni üksik ainult rippumas.

Vaja on:
250 g pärmi-lehttaigent (ostan 500 g paki, kus on kaks eraldiseisvat lehte)
ahjuvormi täis õunu (mul 20 cm läbimõõduga) 4 suuremat hapukamat õuna
1,5 spl tavalist suhkrut
1,5 spl fariinisuhkrut (saab ära kasutada kapis seisvad kõvaks läinud pruunid suhkrud)
1 spl kaneeli
u 100 ml vett
kui on õunad magusad või läks liiast suhkrut, siis sidrunimahl aitab tasakaalustada

Kõigepealt siis välja võtta üks taignaleht, mis peab toatemperatuuril seisma ja soojenema. Siis koorida ja puhastada õunad, kohe puhtad õunad panna ahjuvormi, pole mõtet mitut kaussi määrida ja saad kohe teada kui palju veel vormi mahub.
Siis ahi kuuma 220 kraadi.
Suhkrud, kaneel, vesi
Siis pann kuuma, paned sinna oma suhkrud ja vee, lased keema tõusta et suhkur oleks sulanud, siis lisa ka kaneel ja sega läbi.


Siis sellesse kuuma siirupisse tõsta oma lõigutud õunad ja sega nad korra läbi, et kõik saaks siirupiga kokku. Alanda pisut temperatuuri, pane kaas peale ja tegutse edasi taignaga.






Fariinsuhkur teeb segu tumedaks, kuid annab põnevat maitset




Minul oli selleks ajaks taignaleht parajalt soojenenud, panin ta oma rullimisalusele ja rullisin nii palju, et kataks mu ahjuvormi pealt ära (kui on suurem vorm/rohkem rahvast, siis julgelt rulli mõlemad lehed lahti ja aseta koos nad peale, toimib sama hästi, lihtsalt ei ole nii ühtlaselt ilus). Kui ta on parajaks rullitud siis jäta ta sinna paika ja jälgi õunu. Nad peaksid olema pehmed aga mitte lödid, igaüks siis leiab endale paraja tekstuuri. Siis kui oled rahul, kalla õunad vormi, kata pealt taignaga ja lükka ahju.



Igaüks teab ja tunneb oma ahju, mina räägin kuidas mina tegin. Kõigepealt 220 kraadi ja ülevalt grilli-režiim, (teate küll, mida võisem tainas, seda suuremat temperatuuri tahab). Olin seal kõrval pidevalt, vaatasin kui liiga pruuniks läheb tõmbasin kraadi 200 peale ja panin ülevalt-alt režiimi peale. Mul kerkis ta ilusasti pealt ümaraks. Ahjus oli ta kokku umbes 10 min.














Seda magustoitu ilusasti serveerida ei ole eriti võimalik, võta kohe lihtsalt kauss ja summi sinna sisse just niipalju õuna või taigent, igaüks saab ise doseerida. Ilusasti sobib juurde pallike jäätist.





Teda on võimalik ka ette teha. Näiteks õunad keedad siirupiga pehmeks ja jätad vormi seisma. Kui külalised tulevad, siis vaid taigen rullida ja 10 min ahjus, ning voila, mõnusat õuna-kaneeli lõhna tuba täis ja kuum magustoit ootamas.