Friday, October 13, 2017

Borš

Üks ülihea Ida-Euroopa supp, mida on eriti sügisel suur lust teha. On vaidlusi, kuidas teha ja milline on õige borš, mõni ütleb et on kindlad koostisosad ja neid muuta ei tohi, mõni ei luba samal päeval kui borš tehti teda süüa, mõni ei luba äädikat lisada, mõnele meeldib lihaga mõnele lihata. Ühesõnaga, savi kõigest sellest, mina teen täpselt sellise supi mis meie perele meeldib. Oluline on, et ta oleks ilus punane ja sees palju köögivilju :).

Vaja on:
1 sibul
2 küüslauguküünt
4 metsseavorsti (võib asendada ükskõik mis lihatootega - singi, peekoni, soolalihaga)
4-5 porgandit
3 tomatit
4-5 toorest peeti (kasutades eelkeedetud peeti, tuleks lisada ta viimasena supile, kui kõik muud köögiviljad on juba pehmed).
5-6 kartulit
veerand kapsast
õli
sool;pipar
äädikas
suhkur

Kuna ma eraldi puljongit supile ei keeda, teen ma üleüldise potipõhja puljongi, mis maitsestab kenasti terve potitäie leent ära.
Kõigepealt koorin ja hakin hästi peeneks sibula ja küüslaugu, hakin ka vorsti ning riivin porgandi.
Siis panen poti tulele ja lisan sortsu õli, kui on pott kuumenenud, lisan esimesena sibula ja küüslaugu, kui nad on mõnusalt aromaatsed juba ja klaasjad, lisan hakitud vorsti. Kui ka vorst on saanud peale pisut värvi ja lasknud lihamahlu välja, lisan ma porgandi ja lasen neil seal koos praadida/haududa.
Selle aja jooksul hakin ma tomatid, suhteliselt lohakalt, ta niikuinii sulab suppi ära.
Kui segu potis on piisavalt küpsenud ja pisut isegi potipõhja külge kinni jäänud, lisan ma tomati, mis teeb segu vedelamaks. Panen veekeetja ka tööle, et lisada kohe keev vesi potti. Samal ajal koorin ja valmistan ette ülejäänud köögiviljad, koorin ja riivin peedi (ideaalne abimees on köögikombain kus saab niuhti riivitud), koorin ja tükeldan ka kartuli.
Tavaliselt panen ma umbes 3,5 liitrit keevat vett potti, ehk siis kaks keedukannu täit. Siis kui vesi on potis, lisan riivitud peedi ja supike hakkab juba ilmet võtma. Siis lisan juurde tükeldatud kartuli ja lasen keema tõusta. Viimasena lisan hakitud kapsa ja lasen supikesel keeda, niikaua kuni kõik köögiviljad on pehmed, ma ajastan seda alati kartuli valmimise järgi. Samal ajal kui kõik küpseb, võib vaikselt lisada soola ja pipart, lõppviimistlus maitseainetega (sool, pipar, suhkur, äädikas) tuleb teha loomulikult siis kui kõik koostisosad on pehmed, muidu ähvardab üle-või-alamaitsestus.
Kui köögiviljad on pehmed ja maitsestus paras, jääb üle vaid serveerida, lisada hapukoort, kääruke leiba ja see kuum köögiviljarohke borš endale sisse süüa :).

Ja julgelt alati teha supi suurem kogus, järgmisel päeval on hea mugav võtta ja tänu seismisele on maitsed ühtlustunud ja on veelgi maitsvam.




Suvikõrvitsa-kartulikotletid

Keedukartuleid jääb meil peres üle ikka, tavaline mõte ära praadida ei paku pinget, seega leidsin ühe ülekasvanud suvikõrvitsa ja otsustasin teha mõnusad kotletikesed. Nendesse kotlettidesse võib teha ka "külmkapi ülevaadet", kui on kuskil mingi vorsti-singitükk, mingi juustutükike vms, kõik mis meeldib, võib siia sisse panna.
Olen teinud ka ainult kartulist kotletikesi, leiab siit: http://maaneiu.blogspot.com.ee/2016/10/kartulikotletid.html

Vaja on:
u 600 g külma keedetud kartulit
u 300 g riivitud suvikõrvitsat
peotäis riivjuustu
2 muna
sool;pipar
õli-/-võid praadimiseks

Kõik komponendid kausis
Kõigepealt purustan ma kartuli, mingi masinaga ma teda ei töötle, kuna kartul muutub kergesti liimjaks. Siis riivin juurde suvikõrvitsa, lisan juustu, munad ja maitseained, ning segan segu läbi. Sool hakkab kohe suvikõrvitsast vett välja kiskuma, kui kotletikesed tunduvad liiga vedelad, võib panna juurde sutsu jahu, mis aitab neil koos püsida.
Valmis praadimiseks
Kui segu on valmis, vormin ma kätevahel paraja suurusega kotletikesed ja panen nad ootele.
Siis kuumutan panni, lisan õli ja pisut võid, ning hakkan neid praadima, kasutan ka kaant, et keskelt ka ikka kuumus läbi tõmbaks ja muna ära küpsetaks.
Kui mõlemad pooled on pruunid ongi nad valmis. Kõrvale mingi salat ja väga mõnus lõuna-/õhtusöök olemas :).

Tuesday, October 3, 2017

Mannavaht

Praegu on eriti õige aeg ära kasutada eelmise aasta mahlad (kellel on neid veel järgi), et saaks purke vabaks ja ruumi uutele mahladele. Väga hea viis on teha mahlast mannavahtu, mis valmib väga kiiresti ja nõuab väga vähest toorainet. Enamasti süüakse teda külma piimaga, pole ausalt öeldes väga näinudki mingit muud lisandit. Retsepti võib mugandada asendades mahla mõne moosi või keedisega, kuidas endal parasjagu isu on :).

Vaja on:
1 l vedelikku - kasutasin sõstramahla (kodumahlad, moosid, keedised) kui on liiga kange hoidis, siis lahjendada veega
1,5 dl mannat
suhkrut (olenevalt kui magus on mahl/moos)

Kõigepealt leian sahvrist vajaliku mahla, mõõdan ta ära, lisan pisut vett, et tuleks kokku 1 liiter, panen potti ja ajan keema. Lisan ka pisut suhkrut.
Sõstramahl, pisut vett, pisut suhkrut
Kui segu keeb, segan juurde manna, mis hakkab kohe paksenema. Madalal tulel lasen umbes 7-10 minutit tal podiseda, ise vahepeal ikka segades. Selleks ajaks on manna ära paisunud ja võib poti viia natukeseks ajaks kuskile jahtuma, kas õue või esikusse. Segu liiga paks ei tohiks olla, muidu pärast on võimatu teda mikserdada ja tulemuseks ei ole mõnus vaht. Aga see retsept ei ole mind ühtegi korda alt vedanud.
Ära mikserdatud, valmis kausikestesse
jaotama
Valmis minema jahtuma
Kui segu on pisut aega jahtunud, hakkan ma teda mikserdama, nii et segu muutuks heleroosaks ja õhuliseks, ajaliselt ehk 5 minutit umbes. Siis ma jaotan ta kausikestesse ja paigutan külmikusse oma aega ootama.
Meie peres lisatakse juurde külma piima ja süüakse rõõmuga :).