Saturday, December 14, 2019

Sidrunivõie

Ehk siis inglise keelses kultuuriruumis tuntud kui lemon curd. Mulle väga meeldivad särtsakad maitsed, see sidrunivõie on kohe kindlasti sinna alla kuuluv. Ei liialda ma suhkruga, et tuleks ikka välja sidruni enda hapukas võlu. Koostisosad on tagasihoidlikud, kuid valmis saanud sidrunivõie on ideaalne kookide/saiade või kasvõi lihtsa hommikuse röstsaia lisand, mis äratab kohe kindlasti ka kõige laisemad maitsemeeled üles.
Meie peres süüakse alati sidrunivõiet kohupiima-valge šokolaadi koogi juurde koos koduse maasikakompotiga.

Seda retsepti olen ma kasutanud aastaid ja enamasti teen ma 2x koguse.
See retsept mida ma siia lisan, on väljatulek umbes-täpselt 400 ml.

Vaja on:
3 muna
1-2 sidrunit (100 ml mahla) (eks oleneb sidruni suurusest ja mahlakusest, mõnikord isegi kolme sidrunit vaja)
sidrunikoor
100 g tuhksuhkrut
75 g külmkapikülma võid
soola

Kõigepealt munad ja tuhksuhkur kastrulisse ja vispeldada segamini.
Munad ja tuhksuhkur
Siis pesta sidrunid ja riivida nende koor otse kastrulisse, kuid ainult kollane osa, sest valge osa on juba kibe. Lõigata sidrunid pooleks ja pigistada välja mahl (kasutan tsitruseliste käsipressi või kuidas iganes seda nimetatakse, sellega saab kõik viimse tilgani kätte ja seemned jäävad ka ilusasti restile pidama ja ei lähe mahla sisse).
Siis kallan sidrunimahla muna-tuhksuhkru-sidrunikoore juurde. Kaalun välja ka või ja lõikan tükkideks et hiljem oleks hea mugav kohe kuumale segule lisada.
Munad, tuhksuhkur, sidrunikoor, sidrunimahl
Valmis kuumutamiseks
Siis tõstan segu pliidile. Väga kõva kuumust pole vaja, selline keskmine.
Ja vispeldan terve aja, kuskile rändama ei saa minna, muidu tõmbab muna tükki ja tuleb munapuder (siis aitab ainult läbi sõelda ajamine, kui maitse pole selle käigus halvaks muutunud).
Igatahes paksenemine toimub 4-5 minuti jooksul, olenevalt kogusest ja pliidi kuumusest.
Kui segu on paksenenud, siis võtta ta tulelt ja paari kuubiku kaupa vispeldada sisse või.
Lõpuks jääb võie läikiv ja siidine. Lisan paar keerdu soola ka, mis toob maitseb eriti hästi välja, liialdada muidugi ei tasu.
Paksenenud võie võetud tulelt ja lisatud külmad võikuubikud
Jahtudes muutub ta veelgi paksemaks.
Külmkapis purgi sees säilib kindlasti 1-1,5 nädalat, aga meie majapidamises on see ALATI enne otsa saanud :).

Tore teha kasvõi kingitus mõnele sõbrale või pereliikmele kes armastab särtsu ja hapukust, nagu ma olen öelnud, parim kink on alati söödav :).



Kes tahab sidrunivõiet kasutada aga ei taha seda purki panna vaid sellest hoopis kook teha, siis soovitan teha sidruniruute.

Thursday, December 12, 2019

Ahjukartulid fetaga

Kui oled tavalistest ahjukartulitest tüdinud, on hea ja lihtne võimalus neid teha vahemerepäraseks. Lisasin toorestele kartulitele fetakuubikuid õlis, kus olid ka oliivid ja ürdid. Fetajuust küpses mõnusasti kartulitele külge ja oliivid andsid veelgi maitsekust juurde. Lisasin eraldi juurde ka päikesekuivatatud tomateid. Igaüks saab enda maitsejärgi komponente lisada, sobilik on veel ka küüslauk, mida ma seekord ise ei soovinud. Ja kellele eriti see vahemere maitsebukett peale ei lähe, võib lihtsalt lisada feta juustu, erilisemaks teeb see ahjukartulid kindlasti :).

Vaja on:
Vormitäis tooreid kartuleid (mul u 5 tk)
Purgitäis fetakuubikuid õlis koos ürtide ja oliividega
4 päikesekuivatatud tomatit õlis

Ahi 200 kraadi juurde soojenema.
Kõigepealt koorida ja tükeldada kartul. Lõikasin pigem pisemad tükid, muidu võivad oliivid kärssama ennem minna kui kartul valmis saab. Siis lisasin purgitäie detat koos oliividega, kogu õli ma ära ei kasutanud, panin nii palju kui tundus õige. Alles jäänud õliga on kasvõi hea salatile vinegretti teha.
Kõik koostisosad lisatud, valmis ahjuks
Lõikusin juurde ka päikesekuivatatud tomati tükid.
Segasin kätega segu pisut läbi ja oligi valmis ahjuks.
Ei pidanud vajalikuks lisada ekstra soola-pipart sest kõik maitsed olid juba olemas.
Ahjus oli ta mul 30-40 minutit, päris täpselt ei tea. Kartul oli igatahes pehme ja feta talle mõnusasti ümber sulanud.
Lõppviimistluseks lisasin veel värsket tüümiani natuke, sest tüümian on lihtsalt maailma parim ürt! :)



Wednesday, December 11, 2019

Lehtkapsakrõpsud

Lehtkapsas ehk kale ehk käharate lehtede ja hea sitke tekstuuriga. Kasvab väga edukalt ka meie kliimas, kevadel külvad, sööd suvi läbi lehti (muidugi tuleb võistelda-võidelda kapsaussidega) ja see aasta viimase saagi korjasin ma !25 november! mis on täiesti uskumatu. Külma ta kardab ja seetõttu korjasin kõik mis võtta veel oli ja korraga ei jõudnud sellist kogust ära närida, siis otsustasin nad teha krõpsudeks. Kuna lehtkapsas on vägaväga kasulik, siis tekib organismil küllastustunne ruttu, nii et nendest krõpsudest jätkub kauemaks :). Väga hea viis talletada oma aia viljade häid toitaineid.

Vaja on:
Ahjupanni täis lehtkapsast (et ainult natukene oleks üksteise pihtas)
natuke rapsiõli
ürdisoola

Kõigepealt puhastasin ja eemaldasin sitkemad-kiulised varred, mis ei küpse ahjus krõpsuks ja jääks hiljem häirivad. Siis lõikasin kääridega parajateks-ühesugusteks tükkideks ja laotasin küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile laiali, panni ülekoormata ei ole mõtet.
Panin ka ahju 175 kraadini kuumenema.
Siis kui ahi on kuum asun ma maitsestama, muidu võib lehtkapsas oodates lönti vajuda.
25 november korjatud saak
Panen pöidla rapsiõli pudeli ette ja hästi vähe lasen läbi tilkuda, aga nii et ikka igalepoole natuke saaks. Raputan peale ka pisut ürdisoola. Siis segan kätega läbi ja panen ahju.
Ahjus oli ta mul umbes 12 minutit, üldiselt peakski aeg sinna 10-15 min vahele jääma, olenevalt ahjust.
Suupärased lehtkapsatükid, lisatud õli ja sool, valmis ahjuks
Ahjust välja võttes lasin ma neil veel natuke aega kuuma panni peal olla ja siis ma panin nad sõela peale, kuni nad täiesti maha jahtuvad. Kui kuuma krõpsu paned karpi võib ta oma krõbeduse kaotada.
Mu 2 aastane ütles lehtkapsakrõpsu kohta kange ja sõi rõõmsalt edasi toorest lehtkapsast.
Eks ta maik küpsedes muutub veelgi intensiivsemaks, aga mulle meeldib ta nii toorest peast kui ka krõpsuna :).




Monday, November 18, 2019

Kanapasta

Nii suurte kui väikeste lemmiksöök, mida võib teha endale meelepärasel kujul. Mina kasutasin päikesekuivatatud tomateid ja spinatit, mis mõlemad annavad toidule ilusat värvi ja on ka maitsvad. Kasutasin ka koort, mida ma tavaliselt väga tihti köögis ei kasuta, kuna ta säilib nii vähest aega ja on rammus, kuid juhtus nii et ta oli mul külmikus olemas ja kasutusse ta läks. Üks hea nipp kuidas ei pea pasta koores ujuma on kasutada pastakeeduvett, mis on gluteenirikas, kleepuv ja soolakas, ehk siis annab mahlakust juurde. Hea on kasutada seda pastakeeduvett siis kui mõni sööja hilineb ja on vaja pasta uuesti soojaks teha, tahes tahtmata hakkab ta ju kohe kuivama, siis lisan tavaliselt pool tassitäit pastakeeduvett, kuumutan koos pastaga läbi ja ongi nagu värskelt valminud söök jälle laual :).
Koguseliselt jätkub 5-6 sööjale.

Vaja on:
500 g makarone (keetmata kujul)
1 peotäis jämesoola
2 spl päikesekuivatatud tomati õli
3 küüslaugu küünt
u 10 poolikut päikesekuivatatud tomati tükki (u pool purki)
2 kanarinda 
sool;pipar
näpuotsatäis pitsamaitseainet (valikuline)
u 250 ml koort 35%
2 peotäit värsket spinatit
serveerimiseks värskelt riivitud kõva laabijuustu

Kõigepealt pane vesi keema ja sinna sisse jämesool ja siis makaronid. Alati tuleks keeta makarone meresoolases vees. Niikaua tuleks keeta kui paki peal on kirjas, sest kõik makaronid on erinevad.
Kana, küüslauk, päikesekuivatud tomat
Siis hakkida kanarind kuubikuteks, küüslauguküüned peenikeseks ja päikesekuivatatud tomatid ribadeks.

Panna pann kõrval pliidirauale ja sinna peale päikesekuivatatud tomati õli (mis on mõnusalt maitsekam kui tavaline õli), siis sinna peale küüslauk ja tomatid, praadida niikaua kuni nad on aromaatsed ja kuumus on läbi käinud, siis lisada kanakuubikud ja praadida korralikult läbi. Lisan kohe ka soola-pipart, siis saab hiljem paremini maitsed paika. Kui kana on küps, lisan koore ja pitsamaitseaine ja lasen kastmel podiseda.

Lisatud koor ja pitsamaitseaine
Selleks ajaks peaks olema makaronid valmis, kallan kohe osa keeduvett tassi ja ülejäänud kurnan ära. Kallan kurnatud makaronid kastme peale ja madalal kuumusel lasen neil seal veel pisut podiseda.
Viimasena lisan spinati
Maitsestan veel soola ja pipraga, kui olen maitsetega rahul, keeran tule alt ära. Siis hakin lohakalt spinati ja lisan ta pastale, ta saab piisavalt kuuma et roheline värv ja toitained säiliksid.

Serveerin taldrikusse ja riivin peale laabijuustu, mis on mõnusalt soolakas ja maitsekas ning paneb pastale punkti.






Mulgi kapsad

Ehk siis ahjus hautatud hapukapsad koos kruupide/tangude ja lihaga. Mina kasutasin tavalise liha asemel soolaliha, Lõuna-Eesti tangu (mis on pooleks tehtud odrakruup ja küpseb kiiremini) ning hapukapsaid kuhu on lisatud ka porgandit. Panin kõik koostisosad kihiti ja unustasin ta ahju, välja võttes lisasin suhkrut ja valmis ta oligi. Tänu soolalihale ei pea soola lisamisega jantimagi. Saab hakkama seegi kes köögiga ja toidutegemisega niivõrd sina peal ei ole :). 

Vaja on:
u 1 kg hapukapsast koos porgandiga
1 pakk soolaliha (u 450 g)
4 peotäit Lõuna-Eesti tangu (pooleks löödud kruup, küpseb kiiremini)
vett (nii palju et koostisosad oleks kaetud)
paar näpuotsatäit suhkrut

Ahi panna soojenema 180 kraadi juurde, kasutasin pöördõhu programmi.
Hapukapsas, soolaliha ja tangud
Kõigepealt hakkida soolaliha keskmisteks kuubikuteks.
Ma laon kõik koostisosad ahjupotti kihiti, alustan hapukapsaga, siis kuubikuteks lõigatud soolaliha ja siis peotäis tangu. Uuesti hapukapsas-soolaliha-tang ja kordan niikaua kuni on koostisosad otsas. Siis valan peale vett nii palju et oleks kõik kaetud. 
Ahjupotile kaas peale ja ahju.
Kõik koostisosad potis, lisatud vesi,
valmis minema ahju
Ahjus oli ta 1,5 tundi, selleks ajaks oli kapsas pehme, tangud pehmed ja soolaliha mõnusasti läbi küpsenud. Lisasin suhkru, segasin läbi ja oligi söök valmis. 
Terve pere sõi rõõmsasti, isegi mu kahe-aastane sõi taldriku tühjaks :). 




Thursday, November 14, 2019

Ahjupart

Kuna part oli hea hinnaga siis otsustasin teha ühe korraliku ahjupardi prae. Lisasin sinna juurde soolaliha, praekapsast ja koduseid õunu. Lõpptulemus oli imemaitsev kuid rammus, palju ei jõudnudki süüa, aga sellest polnud ka lugu, jätkuski kauemaks. Igasuguste ühepoti toitudega läheb küll kaua aega aga teha on neid lihtsamast lihtsam ja vahepeal saab vabalt puhata või käia niisama ringi, samal ajal ahi kuumamas ja head kodust toidulõhna tulemas :).
Selline ahjupart on ka väga sobilik jõululauale, kui tavaliselt seapraest on kopp ees, siis võib teda veel mingi täidisega täita ja uhkelt vaagnale seada.

Vaja on:
1 part
3-4 spl teralist dijoni sinepit
sool;pipar
1 pakk soolaliha (u 450g)
0,5 purki praekapsast (u 500g)
10 koduõuna (meil paidetali sort)
u 5 spl võid (valikuline)

Kõigepealt part toatemperatuurile, umbes tund aega enne küpsetama asumist.
Järgmisena panna sooja ka ahi, 160 kraadi juurde (mida kauem ja madalam temperatuur on seda hõrgum on tulemus)
Siis määrida kokku dijoni sinepi, soola ja pipraga. 
Asetada ahjupotti. Lõigata soolalihast pikad ribad ja panna need nagu tekiks pardile peale. Siis lisada juurde praekapsas.
Õuntel võtta välja südamik ja panna ka õunasektorid potti.
Siis lükata pott ahju ja ta unustada tunniks.
Kui tund möödas lisasin mina 3 spl võid, sest või on hea, kes arvab et juba piisavalt rammusust, siis ei pea teda lisama.
Ja jälle unustasin ma ta ahju.
Kokku oli ta ahjus u 3,5 tundi. Selleks ajaks oli part täiesti küps, kont tuli kergesti lahti ja soolaliha oli nii küps et sulas lausa suus. Õunad olid sulanud koos praeleeme ja rasvaga ühte, ja andsid vajalikku hapukust juurde.
1 h ahjus, lisasin või
Kui jääb miskit üle, saab vabalt järgmine või ülejärgmine päev keeta maitserikast suppi :). 







Monday, November 4, 2019

Kananagitsad

Kananagitsad on igas seltskonnas hitt, nii suurte kui väikeste seas, sobilik nii snäkiks, eineks kui ka laste sünnipäeva lauale. Mina tegin neid ahjus, sest niiviisi on oluliselt mugavam, kuid kes muidugi tahab pannil praadida siis lasku aga käia. Kõige tüütum ja aeganõudvam on neid paneerida, kuid see on seda väärt. Ise tehes saad eriliseks muuta ka maitseprofiili, ma lisasin nii jahule kui riivsaiale ürte ja maitseaineid, et lõpptulemus oleks eriti hea.

Poest ostan ma alati terve eelmaitsestamata kana ja kasutan ära kõik, rohkem saab lugeda siit.

Vaja on:
2 rinnafileed
jahu
2-3 muna
sorts vett
riivsaia
sool;pipar
paprikapulber
tandoori masala (maitseaine segu, mis sobib eriti kanale)
kuivatatud basiilik 
pisut rapsiõli

Kõigepealt lõikan ära kanalt rinnafileed, siis lõikan nad ribadeks, mitte väga paksudeks. Raputan neile pisut soola peale ja jätan niikaua seisma kui valmistan ette kõik muu. 
Kõik see paneerimismaterjal tuleb panna vaba käega, kunagi ei tea palju kulub. Jahule lisan ma paprikapulbrit ja tandoori masala maitseainesegu. Riivsaiale lisan oma enda kasvatatud ja kuivatatud basiilikut. Munad panen ka kaussi ja klopin lahti, ning lisan sortsu vett ja natuke soola-pipart. 
Paneerimisliin
Kana->jahu->muna->riivsai
Valmistan ette ka ahjupanni, kuhu panen peale küpsetuspaberi. 
Siis läheb paneerimisliin lahti, kõigepealt võtan kanatüki, siis jahu sisse, siis muna sisse ja viimasena riivsaia sisse ning siis ahjupannile. Ja korrata nii palju, kuni kana jätkub.

*Olen teinud ka nii, et paneerin kanatükid hommikul ära ja panen kaetult külmikusse ning küpsetan siis kui on õhtusöögiaeg käes. Seda varianti olen kasutanud siis kui õhtul pole eriti aega süüa teha. *

Valmis paneeritud nagitsad, lisatud natuke rapsiõli
valmis ahjuks
Ahjus küpsetasin ma neid 200 kraadi juures. Enne ahju panekut sopsutasin peale ka pisut õli. Küpsemisaeg oli neil umbes 15 min, oleneb kui paksud või õhukesed tükid on. Saab kontrollida lõigates lahti kõige paksem tükk ja kui ta on juba seest valge, on järelikult ka teised küpsed. 
Kõrvale serveerisin mina tavalise hapukoore-maitseainete-marineeritud kurgivedeliku dipikastme ning tegin ka porgandi-kapsasalati, mis sobis nii värvi kui ka maitse poolest. 
Igatahes tulid need kananagitsad maitsvad ja krõbedad, mida sõid rõõmuga nii suured kui väikesed :)

Sunday, October 13, 2019

Böfstrooganov

Ehk veiselihast ja hapukoorest tehtud kaste. Koostisosad varieeruvad, mõni lisab veel tomatipastat, sinepit, hapukurki jne, aga mina mitte, tegin väga klassikalise kastme, kus on staariks kaua podisenud veiselihatükid tummises hapukoore kastmes. Tegin teda ahjus, sest liikuv veiselihatükk naljalt ikka pehmeks ei lähe, ahjus oli ta mul 2 tundi ja siis oli ideaalne. Pliidil panniga saab ka teda loomulikult teha, aga tüütu on teda seal valvata niikaua ja on ka põhja kõrbemise oht, paras on ta panna kaanega ahjupotti ja vahepeal teda lihtsalt piiluda :).
Sellest kogusest piisas 4-jale inimesele kaheks söögikorraks.

Vaja on:
u 700 g veiseliha (kasutasin abatükki)(ei ole mõtet osta kallist veiselihatükki, vaid ikka odav)
2 sibulat
2 spl võid
1 spl (kuhjaga) jahu
sool;pipar
1,5 tassitäit vett (et kataks liha ja sibula ära)
500 g hapukoort 10%
näpuotsatäis suhkrut

Kõigepealt lõigata veiseliha ribadeks. Oluline on jälgida lihakiudu ja sellele vastu lõigata (ehk siis alati ristikiudu), siis pehmeneb liha kiiremini ja säilitab paremini oma kuju kuumtöötlemisel. Näiteks oli mul selline abatükk kus kummastki otsast tuli jälgida mis kiudu liha kasvab ja sellele vastu lõigata.
Lisatud sibul ja jahu
Nüüd kes teeb seda ahjus ja potis, siis tuleks ahi panna 170 kraadi juurde kuumenema.
Või ja veiseribad
Koorin ja lõigun sibula poolratasteks. Sibul on imeline köögivili, annab head maitset, kuid sulab nii pika ajaga lihtsalt kastme sisse ära.

Siis panen ma oma ahjupoti pliidile ja lisan või, ning praen liha seal sees, või parem oleks öelda kuumutan ta läbi, sest ma ei viitsinud mitmes jaos teda praadida, nii et panin kohe terve koguse potti ja lasin tal seal värvi muuta. Lisasin ka heldelt soola ja pipart. Siis lisasin sibula ja segasin läbi. Panin ka ühe kuhjaga supilusikatäie jahu, ning segasin kõik segi. Selle pika ajaga küpseb jahu ka seal ahjus koos selle kastmega nii maitsvalt kokku, et teda tuleb panna kohe, mitte lisada hiljem, selline on minu kogemus. Siis lisan niipalju vett, et kõik oleks kaetud ja ahju.

Vesi peale ja ahju minek
1 h ahjus olnud, lisada veel hapukoor
ja uuesti 1 h ahju
Ahjus lasin ma tal torkimata olla umbes 1h. Siis võtsin välja ja lisasin hapukoore, pisut veel soola ja panin uuesti podisema. Siis kui liha oli pehme, ehk ahjus olduna 2 h võtsin ma ta välja, lisasin näpuotsatäie suhkrut ja olingi valmis sööma asuma. Kõrvale sobib igasvormis kartul, mul oli juhuslikult alles eelmisest päevast kartuliputru, siis osutusidki nemad mu taldrikule kokku. Hea lisand mis siia veel sobib on peet (igal kujul - kas salatina, lihtsalt keedetuna, röstituna või marineerituna). Igatahes mõnusalt tehtud kodune söök :).







Saturday, October 5, 2019

Füüsalimoos

Enamasti kohatakse füüsalit kookide-tortide peal kaunistus elemendina, mõjub ta ju efektsena oma oranži marja ja paberõhukese membraaniga. Kuid see aasta kasvatasime teda kasvuhoones ja tegime temast hoopis moosi. Kuldkollane, pisikeste seemnetega moos on täielik maitseplahvatus mida ma pole enne saanud. Kuna see moos on nii maitsekas, siis sobib ta nii juustu moosiks kui ka röstsaiale või pannkoogile. Igatahes on minu püsimatu hing, mis otsib alati midagi uut ja põnevat, selle füüsalimoosi üle väga uhke ja rahul.

Vaja on:
1 kg füüsalimarju (ilma membraanita)
4 spl suhkrut

300 g moosisuhkrut

Kõigepealt tuleks füüsalid ära puhastada ja ka ära pesta, sest tal on peal pisut vaigune-kibe kiht, mida oma moosi sisse kindlasti ei taha.
Puhastatud füüsalid
Kui marjad pestud, siis panen ma nad potti ja surun kartulipressiga nad katki, lisan 4 spl tavalist suhkrut ja panen madalale kuumusele podisema. Valmis on ta siis kui marjadel pole enam toorest maiku, kulub umbes 30-40 minutit.
Siis viimasena lisan ma moosisuhkru (kuigi marjad on ka ise pektiinirikkad, siiski toetan ma seda veelgi) ja lasen keeda.
Panen samal ajal ka purgid 100 kraadi juurde ahju kuumenema ja kui moos on valmis siis otse kuum moos kuuma purki.
Korjatud viljad igas valmiduses
laseme enne moosi tegu järel-
valmida

Pisut puruks pressitud









Lisatud 4 spl tavalist suhkrut


Füüsalit nimetatakse ka veel inkamarjaks, juudikirsiks, Hiina laternaks jne.
Tegelikult ei kuulu füüsal marjade hulka vaid hoopis on ta maavitsaline koos tomati, baklažaani, paprika ja kartuliga ja on hoopis köögivili.
Valmis podisenud moos, lisada veel
300 g moosisuhkrut ja siis purki
Viljad valmivad ka peale korjamist, päris valmis on nad siis kui paberõhuke membraan ehk õietupp on paberkuiv ja krõbisev, enamasti kukuvad sellised viljad põõsa otsast alla mis viitabki nende lõppvalmidusele.








Wednesday, October 2, 2019

Röstitud peedid

Peet on väga maitsev, ilusa punase värviga ja paljude kasulike omadustega köögivili. Populaarne on teha temast peedisalateid mis valmivad ruttu, või sombusel-talvisel ajal head kuuma borši. Kuid väga hea on teda ka ahjus röstida, mis muudab peedi eriti intensiivseks ja magusaks, üllataval kombel kõigile meie perest röstitud peet ei maitsenudki. Aga mina olen suur fänn ja lisasin valmis peedile pisut head soolakat fetat ja värskeid tüümiani lehti ning sõin suure isuga.

Vaja on:
ahjuplaadi täis tooreid peete
3-4 küüslauguküünt
peotäis tüümianioksi (maailma parim ürt!!!)
soola (päris korralikult)
pipart (pisut)
rapsiõli (umbes 4-5 spl)
balsamico äädikat (umbes 4-5 spl)

Garneeringuks - fetat ja tüümiani

Kogused on täpselt maitsejärgi ja suvalised, aga soovitan kõike lisada rahulikus koguses sest ära ei saa võtta aga juurde saab alati panna :D.

Ahju võiks 200 kraadi juurde kuumenema panna.
Valmis minema ahju
Siis pesin ja koorisin peedid ära ning lõikasin nad suuremateks kuubikuteks. Lisasin kõik maitseained, küüslaugu, õli ja balsamico ning segan kõik segamini. Ja ongi valmis ahju minema.
Tänavu oli väga hea peedisaak
Ahjus oli ta umbes tunnike, siia-sinna, eks see oleneb peedisordist, tükelduse suurusest ja ahjust, vahepeal ma segasin ka neid ning maitsesin ja lisasin isegi soola juurde.
Mina sõin neid täitsa omaette einena, kuid nad sobivad väga hästi ka praelisandiks :).









Thursday, September 5, 2019

Aroonia-suvikõrvitsamoos

Selline kombo kõlas ka mulle alguses kahtlane, kui ma otsisin kuidas utiliseerida oma suvikõrvitsaid. Ei tulnud pähegi lisada talle vitamiinirohket arooniat ja sellest kõigest moos keeta. Inspiratsiooni leidsin nami-namist, kus selline hoidis leidus, päris kopeerima ma ei kiirustanud, sest suhkrukogus tundus mulle liiga suur ja seda ma vähendasin. Igatahes selle moosi maiku on väga raske kirjeldada, kuna ta muutub täiesti millekski uueks. Tänu moosisuhkrule tuleb ta parajalt džemmise tekstuuriga mida on ideaalne hommikul värskelt röstitud sepiku peale määrida :).
Arooniatest olen teinud ka "Valet kirsimahla".

Vaja on:
2 l arooniaid
2 l suvikõrvitsaid (mida noorem seda parem)
sorts vett
4 sidruni mahl
750 g moosisuhkrut

Aroonia & suvikõrvits
Kõigepealt korjata arooniad ja tükeldada suvikõrvits suhteliselt pisikeseks. Siis panin ma nad potti ja lisasin sortsu vett, niipalju et potipõhi oleks natuke kaetud. Kohe hakkavad arooniad ja suvikõrvits küpsema ja lasevad vedelikku välja, nii et veega ei tasu liialdada. 
Valmis saumikserdamiseks
Siis lasime neil podiseda niikaua kuni nad on pehmed, pisut võib kaasa aidata ka pudrunuiaga, sest aroonia on suhteliselt kõva mari. 
Kui segu on ilus tume ja koostisosad pehmed siis me lasime saumikseriga kõik puruks. Siis pott tulele tagasi ja kuumutada, lisada ka sidrunimahl ja suhkur. 
Püreestatud aroonia ja suvikõrvits,
lisamata veel suhkur ja sidrunimahl
Nüüd tasuks panna ka purgid ahju 100 kraadi juurde steriliseerima ja kohe siis kuum moos kuuma purgi sisse ja kaas peale.

Talvel on kindlasti mõnus sahvrist võtta tume ja tummine vitamiinipomm ja lisada teda pudrule, smuutidele, pannkookidele, kookidele või niisama saia peale määrida :).

Sunday, September 1, 2019

Ketšup

Kodus ise ketšupit teha on ülilihtne, natuke vaeva näha ja talvel mõnus oma koduaia tomatitest tehtud ketšupit kuhu iganes lisada. Valmib igasuguste lisaaineteta, mida ei ole lihtsalt mõtet sisse süüa. Ketšupiks minevad tomatid röstime me ahjus, see toob tomatis välja maitsesügavuse ja seetõttu on valmis ketšup ka väga maitsev. Mingeid uhkeid tulesid ja vilesid me ei lisanud, klassikalised ja puhtad maitsed ruulivad meie ketšupis :).
PS! Väga väikse tomatikogusega ei tasu jännata, muidu ketšupi väljatulek on pea olematu.

Vaja on:
u 7 kg tomateid (me kasutasime "moneymaker" ja "roma")
8 keskmist sibulat
8 küüslaugu küünt (1 pea)
sorts rapsiõli
paar keerdu soola;pipart

Tomat, küüslauk, sibul
õli, sool, pipar
Kõigepealt tuleks pesta ja lõikuda tomatid, siis panna nad ahjupannile. Koorida sibulad ja küüslaugud ja lõigata pisut pisemaks, lisada ka nad ahjupannile. Siis ahi kuumenema 200 kraadi juurde ja kasutasin pöördõhu programmi, kuna kaks ahjupanni korraga sees.
Siis lisada mõlemale pannile natuke õli, soola ja pipart.
Umbes 2 h ahjus olnud ja valmis sau-
mikseriks
Ahjus olid nad meil umbes 2 tundi, vahepeal vahetasin ka ahjupanne omavahel. See küpsemisaeg oleneb kui vesised tomatid on. Vahepeal kindlasti segu segada ka. Mina ka pidevalt maitsesin, valmis on ta siis kui kõik on pehme ja pole enam sibula ega tomati toorest maiku.
Segu läbi sõela
Kui tomatid-sibulad-küüslaugud röstitud, siis kallan kõik selle segu ja vedelikku potti ja lasen saumikseriga puruks.
Järgmisena võtsin sõela ja lasin segu läbi, et jääks tükkideta ketšup, eks see ole eelistuse asi.
Nüüd tuleks panna pott koos läbi sõelutud seguga tulele ja olla ettevaatlik, kuna segu on tihke ja kipub purskama nagu vulkaan. Tasakesi ja rahulikult saab tehtud ilusti.
Segu tuleks kuumutada keemiseni, lisada maitseained ja panna ahju 100 kraadi juurde steriliseerima ka pudelid/purgid, kuhu kuum segu kohe sisse panna.

Umbes-täpselt oli meil 3 liitrit lõppkogust, mida tuleks siis maitsestada:
Valmis konsistents mis on suht tihke
ja pulbitseb nagu vulkaan
2,5 spl jämesoola 
3 spl suhkrut
1 tl purustatud pipart
1 spl 30% äädikat

Lisasin kõik maitseained ka potti, maitsesin ja kuumutasin keemiseni ja siis purki.
Maitseaine kogused võivad varieeruda, olenevalt tomatisordi magususest ja kogusest jne. Eks igaüks maitsestab enda eelistuse järgi, vürtsisõbrad võivad lisada ka tšillit ja muid igasuguseid ürte ja maitseaineid. Ma jätsin teadlikult maitsestamise klassikaliseks ja mahedaks :).

Sort "Moneymaker"


Sort "Roma"
Rohke viljalihaga, ideaalne hoidisteks aga
mitte lauatomatiks